3.6 Mis selle asja nimi ongi?

2/15/2006 1:46 AM
et see C-tsüklite jada ka ei lõppe...

ta olevat C kujuline.
see meie kulgemine.


et alustame ikka ja jälle otsast
seeasemel et ükskord üks korralik O või spiraal joonistada.
abordist eostamiseni eostamisest abordini.

mõned ütlevadki, et kõik on meie enda kujundada.
need majad ja mets selle taga.
hommikukohv ja selle joojad - nende näodki.
joonistan näiteks parasjagu oma teist kassi

- üldiselt olen veendumusel, et kujutan paremini neid,
keda ma varem näinud pole, või kes mind näinud ei ole.
või siis neid, kellel kontuurid juba ette on tõmmatud.

Sest mulle meeldib just väljaspool jooni varjundeid anda.

Vanemaid ma endale ei joonistanud.
Nad olid juba enne minu tulekut kunstimuuseumis,
(raamatukogus, teatris ja õpilasmalevas) käinud ja seal
teiste teoste ja nende vorpijatega suhelnud -
tegelikult ka!

Emal värvisin paar juukekarva ja voolisin nahal volte.
ta on ise nahakunstnik - nüüd trükib ennast joonistamisõpetajaks.

Isa on nagu mina.
aga natuke vanem.

arvan, et siis, kui tema samas hetkes istus, kus
mina praegu - a'la: mis tunne on olla john lennon?...
oli ta sama nõuetu - kõikide nende pintslite, värvitopside,
laulusõnade, uitmõtete, kallite mälestuste ja kellegi teise sohvaga -

kõiksugu kokkukäkerdatud värvilappide,
segamispulkade - ei-tea-kelle värviste pükste ja
aknaraamile koputava kevadilmaga.

aga tal vist omal moel ka vedas...
tal ei olnud neid valikuid, mis minul näiliselt nagu oleks.



kus ma siis nüüd välja jõudnud olen?
mis minu C'de muster on?



mul puuduvad täna igasugused hirmud.
kõikvõimalikud kahetsused
või vajadus/tahe kellelegi oma
fotogeensemat külge näidata.


sealjuures ma isegi ei tea,
kas see kadus nüüdsama - just hetke eest...
lihtsalt korraks ära -

või lõi mul millegi peale kaitsme välja
ning see osa istub lihtsalt hetkel pimeduses

või pole mul seda kõike kunagi olnudki.

püüdsin varem vägisi midagi hoida, mis minu ei ole?


üldse mõtlen praegu palju sellele, mis mul tegelikult on.

oma zippo üle olen õnnelik - sest ta on praktiline ja oli
kingitus.

mu telefon ajab ka asja ära - sest tahtsin teda kunagi -
just seda! just seda pisikest punast tahtsingi. puhtal
kujul emotsionaalne kraam -

ja selle arvuti siin... paarist armsast inimesest -
ehk nende mälestusest on siin paar pilti lihtsalt...

mõnest paarist 24h minu küljes tolknevast riidehilbust on
ka pigem punakad surujäljed puusadel või lõuna poole päeva
otsaesise ja põsepiirkonnas. seepärast arvan ka, et ainus
halb asi - alasti olemise juures on see, et mul pole taskuid.



eile hommikul
siis kui maailmale sõbrapäev algas.
astusin palja jalu majauksest välja.

läksin üle tee.
jälgisin mööduvaid autosid.
lõdisesin puu all.

tahtsin teada, mis tunne on
palja jalu, selles helesinises frakipluusis
ja rebenenud põlvega teksades - veebruari kuus
hommikul metsa minna ja võibolla enam mitte siit kaudu
tagasi tulla.

ja oligi!
täpselt selline tunne oli,
nagu arvasin, et on.
Pisut külm ja okkaline.
Õhtul olin tagasi.




Kogu aeg on tunne,
et nüüd kohe-kohe tuleb keegi
ja "korjab mind üles" -

sest ta sai aru, et ta on sama asja pärast hetkel siia sattunud
või kunagi mõelnud et võiks... ning lõppude-lõpuks miks ka mitte -
selle tüübiga sinna põõsasse sukelduda.
mis muu oleks hetkel tähtsam,
vajalikum või idiootsem?
või mida muud kuskil üldse oleks?



Ja nii tundubki, et kogu selles pöörises
kõiges selles teatus ja tuntus
veel arusaamatus või ammu-ilma juba ükskordüheks peetavas
polegi midagi ega kedagi muud, kui ainult need "pintslid".


Et kogu selle kupatuse juures on ainuke mõistlik asi,
mida ma teha võiks - kunst.
Creation itself.


tegelikult ka ei tea kedagi kes oma eluköiega minu niiti
kokku siduda oleks suutnud.
(Pahandage, kui peate - see on teie molbert.)


või vaatan ma järjest tühjema pilguga sellesse peeglisse
tõdedes, et hakkan järjest rohkem kapselduma

et järjest rohkem tunnengi, et kui ma nüüd
paari järgmise sekundi jooksul,
kedagi ei näe, kes kasvõi oleks kunagigi püüdnud:


mitte aru saada.
mitte tahta aru saada.
mitte imetleda.
mitte hoolida,
mitte kaasa tunda,
mitte mu patja kohendada või pattusid meenutada
mitte kaitsta.
mitte tabletti pakkuda
mitte pai teha
mitte nutta
mitte oodata
mitte ignoreerida
mitte surkida
mitte valgustada
mitte kuulata
mitte korrigeerida
ära parandada
või toeks olla


vaid lihtsalt
samale ajakulule tunnistajaks olla.



sest ma ei taha praegu joonistada.
ega jonnida.

ei taha ka kellegi lähedust või distantsi
ma ei taha olla kellegi oma ega ka omanikuta jääda




...ega ka uut tseed.





mul on omad tähted
Uu'd, L'id või - või 8aheksad...



sest salaja võin siia ju kirjutada -
et mul kasvõi endal meeles oleks

et tegelikult olen astmes n produktiivsem
kui teen seda kellegi teise hingerõõmuks
nii on alati olnud

aga ma ei taha enam,
et see ainult nii jääb.


sest ma ei ole kindel, kas ma seni üldse
Õigeid Küsimusi esitanud olen.

Kogu see kontseptsioon üksiolemisest
ja murtud südametest

ja vabadusest või millegi kohta seisukoha omamisest
ei ole minu jaoks - see "õigete küsimuste ahel"


kas mul on teine küsimus kui teistel?

kas ma pean siis ikkagi seal eksamilaua taga nägu tegema,
et usun sellesse instantsi? Või ongi eksamile mitteilmumine
võrdne positiivse tulemusega?
me täna rohkem ei küsi.



varsti saab kolmas kümnend täis
ma ei taha enam küsida.
hakkan hoopis vastuseid andma
MINU VASTUSEID, KURAT!


Sest!
kui seal väljas keegi veel niimoodi ringi otsiks
nagu mina seda tegin. Ja ta sama kaugel sama mõttega kuskil
"vaenlase-teooria kohvitassi vaatab" ja nüüd sama mõtleb,

siis vähemalt mina teaksin talle öelda
et ei ole olemas positiivset ega negatiivset
on vaid sinu ja minu interpretatsioon sellest mis valdavas enamuses
tugineb puudulikele faktidele või on emotsioonidega segi.

ning selle kõrval saab täiesti rahulikult olla
- armastatud olla
pidavat aga pisut parem olema kui lihtsalt olemine.


Ja mind?
vaevalt miski muu kuhugi, kunagi - liigutanud ongi...